Avaldatud Kestlikkusuudistes 22.01.2025

Inspireeritud Villu Zirnaski 20.01 artiklist

Autor: Kädi Ristkok, Eesti Rohetehnoloogia Liidu tegevjuht

Villu Zirnaski 20.01 avaldatud artikkel kliimapoliitikast püüab põhjendada kliimapoliitika läbikukkumist sellega, et erinevates EL-i riikides ei aseta inimesed kliimamuutust kahe kõige suurema probleemi hulka. Kui avalik debatt sel teemal on kesine, ostujõud madal ja sõda piiri taga, on mõistetav, et kliimapoliitika pole inimeste jaoks esmane. Kuidas see on seotud aga kliimapoliitika enda vajaduse või sisuga ning veel enam, kuidas selle põhjal paremini töötav kliimapoliitika luua, jääb aga arusaamatuks.

On mõistetav, et inimesed muretsevad EL-is Ukraina sõja, ostujõu ja kasvavate geopoliitiliste pingete pärast. See pole aga kliimapoliitika läbikukkumine, sest inimesed ei ole üldiselt kliimapoliitika vastu mitte selle pärast, et nad ei taha puhtamat ja paremat keskkonda vaid selle pärast, et puhast majandust esitletakse lisakuluna. Reaalsuses nõuab puhtale majandusele üleminek küll investeeringuid, kuid need on need samad investeeringud, millega saavutame tõhusama ja kõrgema väärtusloomega majanduse ning milles inimeste heaolu ja majanduslik konkurentsivõime kasvab. Praegune keeruline olukord majanduses on seotud koroonakriisi tagajärgedega ja Venemaa sissetungiga Ukrainasse, mitte kliimapoliitikaga.

Meie tegelik tänane väljakutse on see, kuidas luua oma majanduslike ja inimressurssidega rohkem väärtust, et heaolu tõsta. Oleme jõudnud majandusarengult EL-i keskmiste sekka. Ei piisa enam sellest, et teeme ühte asja hästi. Kui 90ndatel ja 00ndatel oli digiüleminek globaalne makrotrend, siis suutsime selles kiirelt tegutsedes maailma liidrite hulka jõuda. Praegu otsitakse globaalselt, kuidas luua vähemate ressurssidega rohkem väärtust. Selles oleme liidritest kõvasti maas. Meie majandus on raiskav maailmas, kus ostetakse tõhusaid lahendusi.

Tihti tuuakse kivisöe kasutuse suurendamist Saksamaal näitena, et rohepööre on võtnud tagurpidi suuna ja riigid reaalsetes tegudes selle taga ei ole. Samal aja on Saksamaa aga alati selgelt väljendanud, et kivisöe kasutuse suurendamine on ajutine, et lõpetada kiirelt sõltuvus Vene gaasist ja viimastel aastatel on taastuvenergia tootmine seal kiirelt kasvanud.

Mõistan Villu Zirnaski muret, et meie kliimapoliitika ümber toimuv on olnud pigem kaootiline. Samas ei tule see kuidagi sellest, et tehtud on liiga palju või liiga „pühalt“. Pigem ei ole me pidanud viimased aastad arutelu, kuidas head ja võimalikult tõhusat kliimapoliitikat teha nii majanduse, keskkonna kui julgeoleku huvides, vaid keskendunud vastandumisele ja vaielnud selle üle, kas kliimapoliitikat on üldse vaja.

Samal ajal on mitmed naabrid oma kliimaseadused vastu võtnud ja keskenduvad juba mõnda aega puhta majanduse konkurentsivõime arendamisele. Ehk avavad seepärast mõned Eesti edukad taastuvenergia arendajad parke Lätis, Leedus ja Poolas.

Tõhusalt kasutatud ressursid ja kohalikult toodetud puhas energia on tänapäevaste tehnoloogiatega võimalik saavutada kulutõhusalt. Samuti võimaldavad nad suurendada meie sõltumatust välistest ressurssidest. Multikriiside ajastul peamegi vaatlema puhtaid tehnoloogiaid mitte üksnes keskkonna vaatest. Vajame neid ka selleks, et kasvatada meie julgeolekut ja sotsiaalmajanduslikku heaolu.

Ühes osas olen ma Villuga aga nõus. Kindlasti ei ole keegi moraalne värdjas selle pärast, et ta kritiseerib kliimapoliitikat. Debatis, mille kaudu loome Eestile ja EL-ile hea ja toimiva kliimapoliitika on vaja palju konstruktiivset kriitikat. Oluline rõhk on aga sõnal konstruktiivne. Kliimapoliitika pilkamine on lihtsalt rumal ja selle vastu töötamine pahatahtlik.