Arvamus avaldati ERR-is 06.09.2024
Autor: Kädi Ristkok, Eesti Rohetehnoloogia Liidu tegevjuht
Kliimakindla majanduse seadusega tahab riik teha olulise ja vajaliku sammu kliimapoliitika sidumises päris eluga. Seaduseelnõu loob raamistiku mitmele olulisele puhta majanduse alustalale, kuid ei eesmärgista puhta majanduse arengut. Seaduseelnõu nimes on küll kliima ja majandus kõrvuti, aga mõõdetavad eesmärgid käsitlevad vaid kliimat. Kui tahame saavutada puhta majanduse kasvu, peame siduma SKP ja kasvuhoonegaasid.
Puhta majanduse arengus on kolm peamist väljakutset, millega kliimaseaduse eelnõu ka tegeleb. Esiteks peavad Eestis loodud puhtad lahendused jõudma turule enne teisi selleks, et kasutada karmis globaalses konkurentsis esimese turuletulija eelist. Seaduses pakutakse välja raamistik uute tehnoloogiate katsetamise ja kasutuselevõtu kiirendamiseks. Teiseks peame tugevdama kohaliku turu nõudlust, et ekspordipartnerites usaldust äratada. Roheliste riigihangete kriteeriumite määratlemine aitab sellele kaasa. Kolmandaks on positiivne, et riik plaanib püsivamalt kliimarahadest rohetehnoloogiaid rahastada, aga puhta majanduse suurinvesteeringute siia toomiseks jääb sellest väheks.
Seaduses seatavad kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgid on olulised mitmel põhjusel. Esiteks selleks, et saaksime ise veenduda, et liigume nii enda kui tulevaste põlvede jaoks kliimamuutuste vaatest õigel trajektooril, kuid ka selleks, et näidata oma rahvusvahelistele partneritele Eesti õiglast panust sellesse globaalsesse väljakutsesse. Viimasest hoolivad väga nii välisinvestorid kui teised lähedased äripartnerid. Seepärast teeb murelikuks, et varasemalt arengu- ja strateegiadokumentides seatud eesmärke ollakse vähendamas.
Senisest madalamad eesmärgid vähendavad meie tõsiseltvõetavust puhta majanduse edendajatena. Samuti oleme juba Euroopa Liidus leppinud kokku, et Eesti saavutab 2030. aastaks ambitsioonikamad eesmärgid peamistes majandussektorites. Need on paika seatud LULUCFi ja jõupingutuste jagamise määrustes, mille saavutamata jätmisel peab riik ostma naabritelt heitekvoote. See tähendab olulisi kulutusi riigieelarves, mille arvelt meie võimekus enda majandusse investeerida väheneks.
Et saada aru, kui oluliselt me oleme oma kliimaeesmärkides alla tulemas, on hea teada, et hetkel kehtivas Riiklikus Energia- ja Kliimakavas on seatud eesmärgiks vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaase 70% võrreldes 1990. aastaga. Seaduseelnõus soovitakse aga heite vähendamine pausile panna kuni 2030. aastani. Nii jääme me varasemalt seatud eesmärgist kaugele maha.
Eesti rohetehnoloogia sektor on jõudsalt kasvanud, eriti viimasel kolmel aastal. Selle kasvu taga on suurenev globaalne nõudlus puhaste lahenduste järgi, olgu see taastuvenergeetika tootmise, salvestamise või hoopis uudsete biomassi põhiste materjalide ja tarkade kaugseire lahenduste valdkonnas. Kõik riigid näevad vaeva, et puhtast majandusest saaks neile konkurentsieelis. Ühte ja kõigile toimivat valemit puhta majanduse eduks ei ole, aga teame, et riik üksinda seda ei saavuta. Seepärast vajame ühiseid sihte, mille suunas ettevõtted ja riik saavad koos liikuda.
Oluline on see, et seoksime kliimaeesmärgid majanduse omadega. Lisaks kasuvuhoonegaaside vähendamise protsentidele peame kokku leppima, kui palju heiteid sisaldab iga SKP ühik. See näitaks meile, kui palju majanduslikku väärtust suudame luua samal ajal võimalikult vähe kliimat kahjustades. Eriti oluline on see kliimakindla majanduse seaduses seepärast, et tegelikult saaksime kliimaeesmärke saavutada ka nii, et tõmbame majandust koomale. Tahame aga ju vastupidist. Nii riigi kui ettevõtete siht peab olema luua poliitikaid ja tegevusi, mis toetavad samaaegselt nii kliima- kui ka majanduseesmärke. Loome sellele vastava kliimaseaduse!
